Tihti kuuleme õpilasi nördinult ütlemas: „Ah, jälle mingi raamat vaja läbi lugeda.“ Miks neile siiski ei meeldi lugeda? Küsitlesin sel teemal Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpetajat Marina Allikofi, muuhulgas ka seda, kuidas üritab ta probleemi lahendada.
Kas kohustuslikud raamatud on liiga igavad?
Mõned võivad olla. Heade lugejate jaoks, kellel on juba lugemisharjumus, ei ole teosed rasked, aga mittelugejate jaoks võivad ajaloolised teosed olla rasked ja igavad.
Mille põhjal tehakse valik valitud raamatute kasuks ?
Valik tehakse kahel erineval põhimõttel. Väga tähtis on, et kohustuslikud raamatud oleks kättesaadavad. Neid peaks raamatukogus olema piisavalt palju, et terve klass korraga saaks sama raamatut laenutada ja hiljem tunnis sisu üle arutada. Eelistatakse noortele sobivaid raamatuid, aga ka klassikat. Ühe raamatu veerandis saavad õpilased ka ise valida.
Mis muudab raamatud vastumeelseks ?
Lapsed on kärsitud, ei suuda süveneda ja loetusse sisse elada. Mõnede jaoks on loetav tekst päris raske (vananenud väljendid, pikad kirjeldused), ka see peletab eemale. Üldiselt tekibki neil tõrge, kui nad ei saa raamatust aru.
Kuidas hindate raamatute sobivust õpilastele?
Noorsooromaanid sobivad hästi. Kuid arvan, et mõned raamatud võiks jätta gümnaasiumis lugemiseks, kui on raske süžee, näiteks „Nimed marmortahvlil“. Keskastmes võiks olla rohkem tüdrukutele sobilikke raamatuid, sest praegu on ülekaalus poisteraamatud .
Kuidas aitate lugemist meeldivamaks muuta?
Tihti teeme lastega rühmatööd, vahel nad etendavad oma nägemuse järgi teose katkendeid. Aitab ka see, kui arutame klassis üheskoos ja õpilased saavad oma mõtteid väljendada. Sageli palun neil seostada teose probleeme tänapäeva omadega. See paneb lapsi mõtlema.
Kuidas suhtute väitesse: õpilased loevad vaid sellepärast, et lugemiskontrollis häid hindeid saada?
Kindlasti on ka selliseid lapsi, aga kõik küll mitte. Mingi osa loeb tõesti väga vastumeelselt.
Kas õpilased kasutavad lugemise alternatiive? Milliseid?
Ei teagi (arutleb endamisi), loodan, et mitte. (Ruumis on ka õpetja Pirko Ilves, kes lausa hüüdis, et muidugi nad loevad kokkuvõtteid, näiteks Miksikesest). Eks vahel tuleb ikka ette, aga üldiselt see ei ole eriti hea variant, sest mõtlen tavaliselt küsimused ise välja.
Mis vanuses lastele kõige vähem meeldib lugeda?
Umbe seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilastele, eelkõige murdeealistele. Neil on nii palju muid asju vaja teha. Üheksas klass loeb jälle paremini, sest siis on paljudele hinded tähtsad ning nad on küpsemad, et huvituda sellest, mida huvitavat elu veel pakub.
Kas ja kuidas ergutate lapsi lugema? Milliseid nippe kasutate?
Kui klass eriti ei taha lugeda, siis lasen neil näiteks 2 peatükki lugeda ja teen siis väikse vahekontrolli. Küsin ka suuliselt küsimusi ja kes on aktiivsem, see saab hea hinde ja tal tekib ka huvi edasi lugeda. Nii mõnigi kord räägin lastele teosest ja valmistan nad ette, teeme ka ennustamismänge.
Kuidas muutub õpilaste arvamus raamatust, enne ja peale lugemist ?
Enne ikka küsitakse, et kui „pikk“ on ja kui on umbes 200 lehekülge, siis juba ollakse pettunud. Ei olda eriti rõõmsad paksu raamatu üle. Rohkem suhtuvad need halvasti, kes lihtsalt ei viitsi lugeda. Mõned otsustavad pealkirja järgi või on kelleltki kuulnud, et ei ole hea raamat. Reeglina ikkagi ei kahetseta, kui raamat läbi on loetud. Aeg-ajalt on paar inimest, kes ütlevad, et neile absoluutselt ei meeldinud ja neil on kindlad põhjused, miks.
Mall Ainsar
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar