Kohustuslik kirjandus on tore ajaviide või tüütu nuhtlus?

Tihti kuuleme õpilasi nördinult ütlemas: „Ah, jälle mingi raamat vaja läbi lugeda.“ Miks neile siiski ei meeldi lugeda? Küsitlesin sel teemal Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi õpetajat Marina Allikofi,  muuhulgas ka seda, kuidas üritab ta probleemi lahendada.
 
Kas kohustuslikud raamatud on liiga  igavad?

Mõned võivad olla. Heade lugejate jaoks, kellel on  juba lugemisharjumus, ei ole teosed rasked, aga mittelugejate jaoks võivad ajaloolised teosed olla rasked ja igavad.

Mille põhjal tehakse valik valitud raamatute kasuks ?

Valik tehakse kahel erineval põhimõttel. Väga tähtis on, et kohustuslikud raamatud oleks kättesaadavad.  Neid peaks raamatukogus olema piisavalt palju, et terve klass korraga saaks sama raamatut laenutada ja hiljem tunnis sisu üle arutada.  Eelistatakse noortele sobivaid raamatuid, aga ka klassikat. Ühe raamatu veerandis saavad õpilased ka ise valida.

Mis muudab raamatud vastumeelseks ?

Lapsed on kärsitud, ei suuda süveneda ja loetusse sisse elada. Mõnede jaoks on loetav tekst päris raske (vananenud väljendid, pikad kirjeldused), ka see peletab eemale. Üldiselt tekibki neil tõrge, kui nad ei saa raamatust aru.

Kuidas hindate raamatute sobivust õpilastele?

Noorsooromaanid sobivad hästi.  Kuid arvan, et mõned raamatud võiks jätta gümnaasiumis lugemiseks, kui on raske süžee, näiteks „Nimed marmortahvlil“. Keskastmes võiks olla rohkem tüdrukutele sobilikke raamatuid, sest praegu on ülekaalus poisteraamatud .

Kuidas aitate lugemist meeldivamaks muuta?

Tihti teeme lastega rühmatööd, vahel nad etendavad oma nägemuse järgi teose katkendeid. Aitab ka see, kui arutame klassis üheskoos ja õpilased saavad oma mõtteid väljendada.  Sageli palun neil seostada teose probleeme tänapäeva omadega. See paneb lapsi mõtlema.

Kuidas suhtute väitesse: õpilased loevad vaid sellepärast, et lugemiskontrollis häid hindeid saada?

Kindlasti on ka selliseid lapsi, aga kõik küll mitte. Mingi osa loeb tõesti väga vastumeelselt.

Kas õpilased kasutavad lugemise alternatiive? Milliseid?

Ei teagi (arutleb endamisi), loodan, et mitte. (Ruumis on ka õpetja Pirko Ilves, kes lausa hüüdis, et muidugi nad loevad kokkuvõtteid, näiteks Miksikesest).  Eks vahel tuleb ikka ette, aga üldiselt see ei ole eriti hea variant, sest mõtlen tavaliselt küsimused ise välja. 

Mis vanuses lastele kõige vähem meeldib lugeda?

Umbe seitsmenda ja kaheksanda klassi õpilastele, eelkõige murdeealistele. Neil on nii palju muid asju vaja teha. Üheksas klass loeb jälle paremini, sest siis on paljudele hinded tähtsad ning nad on küpsemad, et huvituda sellest, mida huvitavat elu veel pakub.

Kas ja kuidas ergutate lapsi lugema? Milliseid nippe kasutate?

Kui klass eriti ei taha lugeda, siis lasen neil näiteks 2 peatükki lugeda ja teen siis väikse vahekontrolli. Küsin ka suuliselt küsimusi ja kes on aktiivsem, see saab hea hinde ja tal tekib ka huvi edasi lugeda. Nii mõnigi kord räägin lastele teosest ja valmistan nad ette, teeme ka ennustamismänge.

Kuidas muutub õpilaste arvamus raamatust, enne ja peale lugemist ?

Enne ikka küsitakse, et kui „pikk“ on ja kui on umbes 200 lehekülge, siis juba ollakse pettunud. Ei olda eriti rõõmsad paksu  raamatu üle. Rohkem suhtuvad  need halvasti, kes lihtsalt ei viitsi lugeda. Mõned otsustavad pealkirja järgi või on kelleltki kuulnud, et ei ole hea raamat. Reeglina ikkagi ei kahetseta, kui raamat läbi on loetud. Aeg-ajalt on paar inimest, kes ütlevad, et neile absoluutselt ei meeldinud ja neil on kindlad põhjused, miks.

Mall Ainsar
 

Vesiroosivisioon-teistsuguse atmosfääriga kooliüritus

Järgnev intervjuu on muusikakonkursist Vesiroosivisioon. Intervjueerija on Hannes Saard ja intervjueeritav on Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi huvijuht ja muusikaõpetaja Kersti Saadlo.

Mida endast kujutab Vesiroosivisioon?
Vesiroosivsioon kujutab endast omaloomingu muusikakonkurssi, kus on nii karmi muusika kategooria kui ka rahuliku muusika kategooria. Esinemisvõimalus on kõikidel, kes eelneval konkursil välja valitakse. Eelnev konkurss on demo-põhine, ehk tuleb saata korraldajatele oma bändi mõne loo salvestus, mille põhjal valitakse välja 15 parimat bändi või esinejat, kes saavad edasi Vesiroosivisioonile.
Konkurss ise hakkab õhtul. Aga juba hommikul teevad bändid heliproove ja helitehnika pannakse üles. Pärast iga bändi esinemist saab bänd ennast ka pildistada lasta.Õhtul pärast konkurssi esineb ka bänd, kes on esinema kutsutud.

Miks hakati korraldama Vesiroosivisiooni ja kes oli selle algataja?
Vesiroosivisiooni algataja oli Marje Reimund, endine huvijuht, direktori abikaasa, ning mõningad õpilased ka. Lennust, kus olid niinimetatud „hullud“, nende seas ka Vaiko Eplik. Nende eesmärgiks oli teha Eurovisiooni moodi Rapla Vesiroosi Gümnaasiumi oma visioon, Vesiroosivisioon.

Millal toimus esimene Vesiroosivisioon? Milline see välja nägi? Kes olid žüriis?
Esimene Vesiroosivisioon nägi välja järgmine: Ruum oli kaunistatud raagus puuokstega ja oksad olid kaetud hõbepaberiga. Aula sisustus oli lihtne, aga tekitas tunde, et on pidulik üritus. Üritus oli rõhutatud pidulik. See toimus 1997. aastal. Esimesest Vesiroosivisioonist on olemas ka video.
Esimesel Vesiroosivisioonil oli 7 koosseisu. Koosseisud tegid akustilist muusikat. Võitjaks tuli bänd koosseisus:Marju Metsalu ja Tuuli. Bänd oli ühekordne projekt. Nime ma mäletada ei suuda.
Zürii liikmed olid oma koolist, õpilased ja ka direktor.

Kes on nüüd Vesiroosivisiooni korraldajad?
Vesiroosivisioon on olnud kõige tähtsam kooliüritus. Vastutus selle üritusega seoses on olnud suur ning seepärast on ürituse korraldajaks olnud õpilasesindus ja ka vabatahtlikud, kes kaasa tahavad lüüa.

Kui palju käib õpilasi Vesiroosivisioonil? Mis on kuulajate arvu rekord?
Vesiroosivisioonil oli 2008. aastal 400 pealtvaatajat, see oli kooli juubeliaastal. See on rekord. Esinejaid oli kokku umbes 100 inimest. Kuulajate arv aga on igal aastal erinev.

Kui palju käib õpetajaid Vesiroosivisioonil?
Õpetajate seas oli Vesiroosivisioon vanasti populaarsem, siis oli enamik oma kooli bändid ja muusika oli rahulikumas stiilis. Viimasel ajal on muusika läinud karmimaks(karm rokk) ja enamik bände on väljastpoolt oma kooli. Mida suuremaks on üritus läinud, seda vähem on hakanud kuulamas käima õpetajad.


Kust saadakse raha korraldamiseks ja kui palju läheb selle ürituse korraldamine maksma?
Visiooni korraldamine maksab korralikud paarkümmend tuhat krooni. Raha selle korraldamiseks saadakse tavaliselt koolilt, vallalt, kultuurikapitalilt ja Raplamaa arengufondist.
Nüüdseks on koolil olemas enamik vajaminevast tehnikast ja valgustusest ning nende rentimiseks enam raha ei kulu. Vahepeal, kui oli tugev majanduskasv, oli esinemisbändi tellimine päris kalliks läinud ning eelarve hakkas käest ära minema.

Kui kaua kestab Vesiroosivisioon ja kui kaua aega kulub ürituse oragniseerimiseks?
Vesiroosivisioon kestab tavaliselt umbes 3 tundi, lisaks esinemisbändi esinemise aeg.
Üritust hakatakse ette valmistama juba 2 kuud enne ürituse toimumist.

Mille järgi valitakse žürii?
Žürii valitakse alati nii, et kindlasti on üks inimene koolist, üks vilistlane ja mõned väljastpoolt. Üritatakse leida väga erineva taustaga ja muusikamaitsega inimesi. Viimati oli züriis ka üle Eesti tuntud Hardi Volmer.

Millised on auhinnad?
Auhindu on mitmeid. Karmi kategooria võitja, rahuliku kategooria võitja, üldvõitja ning lisaks veel auhinnad parimatele pillimeestele. Auhinnad on muutunud üha väärtuslikumaks. 2010. aastal oli üks toetajatest muusikapood IS MUSIC. Ka nemad panid omapoolsed auhinnad välja. Üldvõitja sai auhinnaks ühe muusikapala salvestuse professionaalses stuudios.

Kui kuulsaid bände on Vesiroosivisioonil käinud?
Bände, mis oleks vabariigi tasemel parimad, pole Vesiroosivisioonil käinud. Küll aga on käinud seal esinemas Bullfrog Brown, Genialistid ja Ruffus, kes on Eestis siiski päris kuulsad.

Milline Vesiroosivisioon on olnud parim?
Igal aastal on olnud Vesiroosivisioonil head asjad, aga ka kehvemad asjad. Öelda, et mingi kindel Vesiroosisioon on olnud parim, ei saa. Minu arvates aga on olnud parim Vesiroosivisioon 2004. aastal. Sel aastal esines umbes 15 bändi ja kõik bändid olid Rapla maakonnast. Sel aastal võitis esimest korda Vesiroosi kooli oma bänd. Samas väga hea Vesiroosivisioon oli ka see, kui oli
žüriis Vesiroosi kooli vilistlane Vaiko Eplik. Ka tol aastal võitis meie oma kooli bänd Mitokonder.

Mis on teie üldine arvamus Vesiroosivisioonist?
Minu arvates on sellel üritusel eriline õhkkond. Üritus on suhteliselt kodune ning seda üritust tunnustatakse ka väljastpoolt kooli.
Lisaks annab see korraldajatele korraliku kogemuse suure ürituse korraldamisest. Samas arvan, et Vesiroosivisioon on praegu võib-olla liiga suur üritus. See on muutunud üle-eestiliseks ja tihtipeale ei saa enam oma kooli bändid esinema. Noored rõhuvad nüüdsel ajal kvaliteedile. Samas on see aga hea võimalus võrrelda koolibändidel end vabariigi teiste bändidega.

Millised on tulevikuplaanid? Kauaks on plaanis jätkata selle ürituse korraldamist?
Tulevikuplaanidest on arvanud Vesiroosi Gümnaasiumi abiturient Siim Andrespok, et juba tuleval aastal võiks Vesiroosivisooni teha väga suurelt. See võiks toimuda Sadolini spordihoones ja olla peaaegu sama suur üritus kui „Eesti noortebänd“. Mina aga arvan, et sellel on see oht, et ei tule piisavalt publikut ja siis võib ära kaduda võimalus Vesiroosi oma kooli bändidel esineda.
Kuniks leidub inimesi, kes tahavad Vesiroosivisiooni korraldada, senikaua seda korraldatakse.

Millised on plaanid 2011. aasta Vesiroosivisiooniks? Kas ka Vesrioosi Gümnaasiumi omad bändid küündivad Vesiroosivisioonile võistlema ja kas ka auhindu võitma?
2011. aasta Vesiroosivisiooni peaesineja on bänd nimega Autist. Tahetakse anda võimalus esineda ka oma kooli vilistlastel.
Praegustest koolibändidest arvan, et Vesiroosivisiooniks valmistub 10. klassi bänd ja ka Flight Forty.
Ei oska ette prognoosida, kas koolibändidel on võimalus ka auhindu võita, aga samas annab lootust see, et eelmisel aastal võitis Vesiroosi bänd WKA.

Miks tulla Vesiroosivisioonile?
Sellel üritusel on teistsugune atmosfäär kui tavalistel kooliüritustel, see on siiski muusikapidu. Alati on üllatusi ja tavaliselt on asjatundlik publik.

Wiebke teekond Saksamaalt Vesiroosi Gümnaasiumisse

Tervist, Rapla Vesiroosi Gümnaasium. Minu nimi on Wiebke. Ma olen 16 aastat vana ja olen vahetusõpilane. Ma tulen Saksamaalt. Mu kodulinn on Peine ja see on Alam-Saksamaal. Mulle meeldib ujumine ja vioola mängimine. Saksamaal ma olen ujumise klubis ja ma treenin 4 korda nädalas. Mul on üks õde (12) ja üks vend (18). Minu kooli nimi on Ratsgymnasium Peine. Ma räägin saksa keelt, inglise keelt, prantsuse keelt ja nüüd ka natuke eesti keelt.
Eestis ma elan perekond Aaldega. Mul on vend Deran ja kolm õde: Emily, Eleny ja Dagny. Dagny käib juba ülikoolis, aga Deran, Emily ja Eleny käivad ka Rapla Vesiroosi Gümnaasiumis. Me elame Jalase külas.
Saksamaal paljud inimesed küsisid minult, miks ma tahan Eestisse minna. Siin on minu vastus.
Mulle meeldib eesti keel, sest see keel kõlab väga imelikult ja ilusalt ja mulle meeldib ka Eesti loodus. Siis ma tahan teha midagi teistsugust ja nüüd ma olen siin.
Minu organisatiooni nimi on YFU. See on väga hea organisatsioon. Enne kui ma kohtusin oma vahetusperega, mul oli seminar Mustjõel, kus olid teised vahetusõpilased.
Minu esimesel koolipäeval olin väga ärevil, sest ma ei tundnud kedagi ja kõik õpilased rääkisid eesti keelt. Kui ma olin klassis, ma tundsin end natuke üksi, aga nüüd see on parem. Ma olen praegu 10.b klassis. Ma olin väga üllatunud, kui me läksime aulasse, kus oli „aktus“. Ma ei tundnud seda Saksamaal ja Saksamaal me ei laula rahvushümni. Ma leidsin, et see väga ilus ja mulle meeldib Eesti rahvusuhkus. Siis mulle meeldis, et õpilased andasid lilled õpetajale. See on ilus traditsioon.
Kool on väga raske mulle. Ma saan aru ainult sõnadest ega saa aru lausetest. Aga see on ka teistsugune. Mõningad õpetajad räägivad aeglasemalt ja selgelt. Siis ma saan aru rohkem. Ja mul on ka sõnaraamat. Õpetajad on väga meeldivad ja ma tunnen end hästi koolis. Mõned õpilased aitavad mind ja räägivad aeglasemalt minuga. See on tõesti sõbralik ja kena! Kui teil on küsimusi või te tahate rääkida saksa keelt, siis saate kohtuda minuga!

Wiebke Reichter
(kirjutatud eesti keeles, toimetus säilitas sõnastuse)

Vesiroosi osa maast ja ilmast, laulust ja tantsust, üheteistkümnendast laulu –ja tantsupeost

2011. aasta suvega seoses meenub mulle esimesena meie suur Eesti rahva pidu – XI noorte laulu- ja tantsupidu. Taas on oodata lauluväljakule ligi 100 000 inimest, nagu varasemad peod on näidanud, ühendamaks oma käed ja hinged üheks suureks jõuks.
Tänavuse peo teemaks on „Maa ja ilm“ – nii nagu meie, noored, olemegi osa sellest maast ja ilmast. Nagu selle peo kunstilised juhid Veronika Portsmuth ja Märt Agu on öelnud: suur ilm saab alguse väikesel maal. Oleme meiegi oma Vesiroosi Gümnaasiumiga sellel väikesel maal ning kindlasti ka osa võtmas suurest peost.
2011. aasta noorte laulu –ja tantsupidu tuleb uuenduslik ja eriti raplamaalaste jaoks kindlasti väga huvitav. Uuenduslikkus peitub selles, et esmakordselt toimuvad laulupidu ja tantsupidu ühes ja samas kohas – Tallinna lauluväljakul. Ühtlasi on esimest korda ka laulupeol n-ö rokiblokk. Rokkansamblite saatel laulavad noorte meeskoorid, neidudekoorid ja segakoorid Eesti rahvale üldtuntuid lugusid, nagu „Liivimaa pastoraal“ Ultima Thule repertuaarist, Mahavoki „Mägede hääl“ ja Tõnis Mäe isamaalise taustaga „Ilus oled, isamaa!“.
Raplamaa inimestele on kindlasti oluline see, et üks laulupeo helilooja on meie oma Rapla poiss Pärt Uusberg, kelle teost „Nad vaatavad üksteise otsa“ esitavad meeskoorid. Vesiroosi lippu hoiab sellel peol kõrgel meie segakoori dirigent ja kooli muusikaelu edendaja Vahur Soonberg, kes on laulupeol üks segakooride dirigentidest.
Eelnevatel aastatel on Vesiroosi Gümnaasiumi esindanud mudilaskoor ja lastekoor, hiljem lisandus ka segakoor. 2007. aastal nautis meie kolonn veel erilist tähelepanu tänu oma stiilile: lastekoori kaaslaseks oli tekk, mis kujutas tiiki vesiroosidega, mille vahel hüppas konn. Vesiroosi peoliste seltskond jäi paljudele vaatajatele silma ning isegi ETV näitas oma 2007. aasta laulupeo dokumentaalsaates „Ilmapuu lävel“ lõiku Vesiroosi lastekoorist laulupeo rongkäigus.
Kellel on tulnud isu tulevase laulupeo melu ja tunde järele, see võtku teadmiseks, et meie koolis on mudilaskoor (juh. Linda Rosin), lastekoor (juh. Margit Sarri), segakoor (juh. Vahur Soonberg) ja 1.-2. klassi ja gümnaasiumi rahvatantsurühmad (juh. Kersti Saia), kelle eesmärk on sõita sellele suurele peole. Veel jõuab ühineda meie laulu-ja tantsupeo jõududega ja võtta osa Eestimaa kõige olulisemast üritusest.

Kristiina Veerde